Algas see Cao Dai ekskursioon kell 8 hommikul, giidiks oli üks endine inglise keele õpetaja, mees viskas sõidu ajal pidevalt kildu ja rääkis veidi Vietnami ajaloost. Cao Dai tempel asub Tay Ninhi provintsis küll ainult 80 km kaugusel kuid sinnasõiduks kulub oma poolteist - kaks tundi sest kiiresti sõita ei saa - kogu teeäär on maju täis ja liiklus on tihe.. Vahepeal tehakse WC peatus mingis käsitöö tehases kust saab osta vaase, kujukesi jm säärast. Hinnad olid seal ikka päris kirved , näiteks see suur kahemeetrine vaas väideti maksma 37.000 USD. Tegelikult toimus seal tehases kogu töö nö põlve otsas ja tundus et palgad on ka imeväikesed.
Kell 12 olemegi Cao Dai templis kohal sest siis algab keskpäevane palvetseremoonia. Neid palvetseremooniaid korraldatakse neli korda päevas iga 6 tunni järel. Algul valmistutakse palvuseks, mehed ja naised eraldi.
Siis läheb suureks palvuseks lahti, taustal mängib muusika ja lauldakse natuke. See Cao Dai usk on segu hindusimist, budismist, taoismist, islamist ja isegi Jeesus on seal mängus. Usk sai alguse 1926 sealsamas Tay Ninhis ja praeguseks on selle järgijaid 2-3 miljonit. Valge rüüga on esimese astme usklikud ja värvilise rüüga on kõrgemele tasemele jõudnud. Mehed ja naised istuvad ka siin eraldi, templi saal on ise väga uhke ja ornamentidega kaunistatud.
Giid rääkis pärast veel et usu asutajal, kes oli ka nn paavst, läks natuke kehvasti sest Vietnami riik ajas ta 1950 ndatel lõpuks maalt välja ja ta suri pagenduses Kambodzas. Pärast teda polevat enam ükski usklik piisavale tasemele tõusnud et usku juhtida ja uut paavsti neil siiamaani pole, need ilusad toolid seal kaugel ees kus peaksid usujuhid istuma seisavad praegu tühjana. Selliseid Cao Dai templeid on Vietnamis veel kuid see Tay Ninhi oma pidi kõige tähtsam olema.
Tempel ise oli väljastpoolt selline:
Edasi läks sõit siis Cu Chi tunnelite poole, Vietnami sõja ajal rajasid vietcongid sinna 200 km maa-aluseid tunneleid kus nad elasid ja võitlesid ameeriklastega. Kohalikud kutsuvad vietconge lihtsalt Hanoi kommunistide pooldajateks sest kogu Lõuna Vietnami rahva toetust neil polnud. Nemad siis lõpuks ka Lõuna Vietnami reziimi 1975 aastal kukutasid.
See on selline tunnelist väljuv laskepesa kust vietcongid tulistasid ja jälle maa alla kadusid.
See on vietcongide tehtud pöördlõks mida varem kasutati tiigrite püüdmiseks kuid nüüd kõlbas ameeriklaste vastu kah. Augu põhjas on teravad ogad.
Ameeriklaste vastu võitlemiseks kasutasid vietcongid veel mitmesuguseid lõkse. See siin on selline pöörlevate rullidega nn hakkliha masin kuhu sisse kukkuda eriti ei tahaks.
Siin saevad vietcongid ameerika pomme pooleks et lõhkeainet saada.
Ja siin on üks tunneli sissepääsuavadest kuhu saab ise sisse ronida, giid ütles et valgete inimeste jaoks on tunnelid 2 korda suuremaks tehtud.
Sai siis ka ühte sisse ronitud, kogu tunnel oli 100 meetrit pikk aga iga 15 meetri järel sai õnneks välja ronida. Käik läks umbes 2..3 meetri sügavusel maa all, vaevu sai kummargil kõndida, umbes 1,2 meetrit kõrge, igatahes tõeline klaustrofoobia tekkis seal. Natuke valgust oli iga 5 meetri järel, ümber pöörata ja tagasi tulla polnud võimalik, 30-35 kraadi kuumust, enamus inimesi väljus esimesel võimalusel, mina ka.
Tagasisõit Saigoni sattus tipptunni ajale, miljon mootorratturit sõitis seal, neil olid isegi suure kiirtee kõrvale omad väiksemad teed tehtud. Naljakas oli see et paljud jalgratturid kasutasid sõitmiseks autode jaoks mõeldud kiirtee osa aga mootorratastel oli seal keelatud sõita. Saigon jättis hoopis teise mulje kui Bangkok sest omaaegne prantsuse koloniaalmõju on siin tunda, see on palju euroopalikum linn. Näiteks sõidavad inimesed siin jalgratastega sportimise pärast aga Bangkokis mitte, kõigil motikameestel on kiivrid korralikult peas, tuk-tukke siin ei ole ja autod ja bussid on enamus päris korralikud, mitte romud. Saigonis pidavat ka elatustase olema kolm korda kõrgem kui Vietnamis keskmiselt.
No comments:
Post a Comment