Viimane päev Bangkokis

 

Here in Bangkok, life is like in the anteroom of a sauna. Currently, it's showing 35°C, Feels Like 42°C.In the morning, I first went to see a temple near Khao San Road. There were beautiful golden pagodas there, almost like the ones near the Grand Palace.

Siin Bangkokis on elu nagu sauna eesruumis, hetkel näitab  35 °C  Feels Like 42 °C, 
Hommikul läksin kõigepealt Khaosani lähedale ühte templit vaatama, sellised ilusad kuldsed pagoodid  olid seal, peaaegu samasugused kui Kuningapalee juures.

Then I went to exchange some money to convert my Thai baht back into euros. It's not as easy as it sounds; most currency exchange points, especially smaller ones, don't deal with euros, and you can only buy foreign currency at larger bank branches. I happened to be in Chinatown, and a bank's currency exchange office there suggested going to a travel agency to exchange money. After some wandering around, I found it in Chinatown. It was quite amusing – about 8 money changers were sitting behind a long table, asking for the exchange rate from the back and then passing your money to the rear, where euros were handed back. The exchange rate was actually quite good. Chinatown itself is like this.

Seejärel läksin raha vahetama et oma Thai bahtid tagasi eurodesse saada, see polegi nii kerge, enamustes rahavahetuspunktides eriti eurosid ei ole ja valuutat osta saab ainult suuremates pangaosakondades. Olin parasjagu Chinatownis ja  ühest panga rahavahetuskontorist soovitati mingisse reisibüroosse raha vahetama minna. Pärast mõningast seiklemist leidsingi selle sealt  Chinatownis üles, päris naljakas oli seal, pika laua taga istus umbes 8 rahavahetajat kes tagantpoolt  valuuta kurssi küsisid ja siis sinu raha tahapoole andsid kust eurod vastu anti. Vahetuskurss oli tegelikult päris hea. Chinatown ise on sellline
 

 On my way back to the hotel, I started taking the bus, and it was driving parallel to the river where Wat Arun, the Temple of Dawn, could be seen. Although I had been there before, I still got off the bus to have another look. I began with a short boat ride across the Chao Phraya River, which cost 3 baht :).

Tagasi oma hotelli hakkasin ka bussiga tulema , buss sõitis paralleelselt jõega kus paistis Wat Arun, Koidutempel. Kuigi olin seal juba varem käinud , hüppasin ikka bussist maha et uuesti üle vaadata. Alustuseks väike paadisõit üle Chao Phraya jõe, 3 bahti :).

There are quite steep stairs leading up there, and the upper staircase has about a 60-degree incline, making the descent quite daunting. Wat Arun is also one of those places that should definitely be visited when in Bangkok.

Sinna üles viivad päris järsud trepid, ülemine trepp on oma 60 kraadi tõusu ja sealt allatulek on üsna jube. Wat Arun on ka üks sellistest kohtadest mis tuleks kindlasti Bangkokki külastades ära vaadata.

Seal Wat Aruni ees võib lasta endast  tai rahvariietes kena pilti teha

Wat Arunist tagasi Khaosanile sõitsin laevaga, 3 peatust oli vist. Nojah, kolasin  seal Khaosani kandis veel veidi ringi, eks ta ole paras hullumaja nii päeval kui öösel..

Siin saab ka duriani süüa ;)

Floating market ja Kwai jõgi

 I had bought a "Floating Market and Kwai River" excursion the previous day. This full-day tour cost 550 baht here. I woke up early and was already waiting at 7, although they didn't pick me up until 7:40. The journey there took about 2 hours, probably around 100 km. It makes you wonder if there are any similar places closer by? Overall, it was a very touristy place, with tourist boats often outnumbering the sellers in the boats, and there were souvenir vendors all along the shore.

Olin eelmisel päeval ostnud ekskursiooni "Floating Market ja Kwai River". See terve päeva kestev tour maksis siin 550 bahti. Ärkasin varakult ja olin juba kell 7 ootamas, järele tuldi siiski alles 7.40. Sõit sinna kestis oma 2 tundi, arvatavalt umbes 100 km, huvitav kas lähemal siis ühtegi sarnast kohta polegi? Üldiselt oli see väga turistikas koht, kohati oli turistipaate rohkemgi kui neid müüjaid seal paatides ja nännimüüjaid oli ka kaldal igal pool.

 About an hour later, we were placed in another larger boat that raced through these canals. It turned out that the entire village lived on stilts about 1 meter above the water surface. A local Venice, I wonder what happens when it starts to rain heavily...

Umbes tunni aja pärast pandi meid  veel ühte suuremasse paati mis  siis kihutas mööda neid kanaleid, selgus et  terve küla elas seal postide otsas umbes 1 meeter veepinnast. Kohalik Veneetsia, huvitav mis juhtub kui kõvasti vihma sadama hakkab..

Väike video ka kihutamisest.

 

Well, that floating village adventure finally ended, and now it was on to the Kwai River Bridge. It is famous because in 1942, it was built by English prisoners of war who had fallen captive to the Japanese in Singapore. The Japanese were, of course, known for their cruelty, and thousands of people died there. The Kwai River itself is very tranquil and idyllic. Actually, I think this might not be the bridge that those English prisoners built; it's a later construction.

Noh see ujuvküla sai lõpuks läbi ja nüüd edasi Kwai jõe silla juurde. See on kuulus selle poolest et 1942 aastal ehitasid seda inglise sõjavangid kes Singapuris jaapanlastele vangi olid langenud. Jaapanlased olid muidugi tuntud oma julmuste poolest ja seal hukkus tuhandeid inimesi. Kwai jõgi ise on väga rahulik ja idülliline. Tegelikult see vist polegi see sild mida need inglise vangid ehitasid vaid on hiljem ehitatud.

Seal oli veel ka üks sõjamuuseum mis tuli ka ajaviiteks üle vaadata.

Niimoodi need inglise vangid seal sõjavangis elasid.

Lõpuks käisime veel ka sõjaväekalmistul kuhu need hukkunud sõjavangid maetud on.

Teine päev Bangkokis

Hommikul oli esimene asi uus elamine vaadata sest praegune koht Amazing House oli ikka päris jama, isegi tekki ega voodilina ei olnud toas. Enne käisin veel seisvat Buddhat vaatamas sest see asus üsna lähedal.

 After the temple, I took a motorbike taxi and went to look for hotels near Khaosan Road. This time, I wanted to see if I could find a decent place for backpacker prices, which are usually around 250 to 400 baht. One hotel was worse than the other, mostly tiny windowless rooms with a bad smell. After about the tenth room inspection, things started to improve, and I finally found a reasonably good room with a window at New Siam Hotel for 260 baht. The room only had a fan for cooling, but it was manageable. Of course, you could get proper air-conditioned rooms for around 650 baht, but this time I wanted to try something in that price range. Later, I checked online and found out that this hotel isn't even available on Agoda. I moved there and then headed to the famous Chatuchak Market in Bangkok. I found out from the internet that you could take bus number 3 to get there, and after a three-quarters of an hour ride through unfamiliar streets, I arrived. By the way, that bus even had a wooden floor... The market was large, but I didn't have any particular shopping goals; I just wanted to take a look. There wasn't anything particularly special there for me, just a huge market.

 

Pärast templit võtsin motikatakso ja sõitsin Khaosani lähedale hotelle otsima. Seekord tahtsin vaadata kas seljakotiränduri hinna ehk 250 kuni 400 bahti eest saab mingit normaalset ööbimiskohta või mitte. Üks hotell oli hullem kui teine, enamasti pisikesed ilma akendeta haisvad toad. Pärast umbes kümnendat toavaatamist hakkas asi paremaks minema ja lõpuks leidsingi New Siam hotellis 260 bahtiga päris normaalse, aknaga toa. Tuba on küll ainult ventilaatorijahutusega aga elab üle. Umbes 650 bahtiga sai muidugi korralikke konditsioneeriga tube aga seekord tahtsin prooviks just sellise hinnaga. Pärast vaatasin internetist et seda hotelli miskipärast Agodas saadaval polegi. Kolisin üle ja siis põrutasin seda kuulsat Bangkoki Chatuchaki turgu vaatama. Netist peilisin välja et sinna saab buss nr 3-ga ja tõepoolest pärast kolmveerandtunnist sõitu tundmatutel tänavatel olin kohal. See buss oli muideks veel puupõrandaga... Turg oli suur aga eesmärgiks polnudki midagi osta vaid lihtsalt üle vaadata. Midagi erilist seal minu jaoks tegelikult polnud, lihtsalt üks tohutu suur turg.

After returning from Chatuchak, I took a taxi to Dusit Zoo and then walked to visit the Marble Temple. Finally, I headed to Khaosan Road, which is about 300 meters from my hotel. The bus ride to Chatuchak Market cost 7 baht, and the return trip with two taxis cost about 120 baht, which is approximately 3 euros. The distance is about 7 to 8 kilometers, and the ride was half the price compared to Estonia. Here is the Marble Temple.

Pärast Chatuchakist tagasi tulles sõitsin taksoga veel Dusit Zoo loomaaeda ja sealt jalgsi  Marble templit vaatama ja lõpuks Khaosan Roadile mis asub umbes 300 meetrit minu hotellist. Minek Chatuchaki turule bussiga läks siis 7 bahti ja tagasitulek kahe taksoga umbes 120 bahti ehk 3 eurot, kaugus peaks olema umbes 7..8 kilomeetrit, sõit oli poole odavam kui Eestis. Siin on see Marble Temple.

Here is Khaosan Road, which is also a large market and world-famous for backpackers to chill. Even though it's not the peak season, there were hundreds or even thousands of tourists there.

Siin siis Khaosani tänav mis ise on ka üks suur turg ja maailmakuulus seljakotirändurite chillimise koht. Kuigi pole just hooaeg oli turiste seal sadades või isegi tuhandetes.
 

Bangkokki

 Very few people know that you can get from Pattaya to Bangkok most affordably by minibus (the train is even cheaper, but the train station's ride probably costs about 50 baht). One of the minibus stops is across from the Friendship Department Store, theoretically minibuses depart from there every 15 minutes, and the price is only 97 baht, with the final stop in Bangkok being at the Victory Monument. For comparison, the regular bus fare is around 115 baht. So I made my way there to wait, this time it took half an hour before the minibus came, and two hours later I was in Bangkok. Before Victory Monument, there was a bit of traffic jam, some passengers got off and walked from there because it was really only a few hundred meters to the monument. I had a booking for accommodation somewhere near Khaosan Road, Samsen Soi 2; the tuk-tuk drivers were asking for 100...200 baht for the ride there, but with a meter taxi, it was only 81 baht. Always ask for a meter taxi, not a fixed price. I soon arrived at my destination; unfortunately, this "Amazing" guesthouse wasn't much to write home about, more like a homestay, and some shady characters were smoking in the neighboring room. I'll probably leave a negative review on Agoda. The admin also disappeared for several hours in the evening. I had a small meal and started walking towards Khaosan Road. It is as it is, a typical Bangkok soi street view.

 

Vähesed teavad et Pattayast Bangkokki saab kõige soodsamalt minibussiga (rong on veel odavam aga rongijaama sõit maksab ka tõenäoliselt oma 50 bahti). Üks minibussi peatustest on Friendship kaubamaja vastas, minibussid väljuvad sealt teoreetiliselt iga 15 minuti järel ja hind on kõigest 97 bahti, Bangkoki lõpp- peatus on Victory monumendi juures. Võrdluseks tavabussi hind on ca 115 bahti. Seadsingi siis end sinna ootama, seekord kulus pool tundi enne kui minibuss tuli ja 2 tunni pärast olin Bangkokis. Enne Victory monumenti oli paras liiklusummik, mõned reisijad väljusid ja läksid jala edasi sest monumendini oli tõesti vaid ainult paarsada meetrit. Mul oli öömaja broneering kusagile Khaosani lähedale, Samsen soi 2, tuktukimehed küsisid sinnasõiduks 100..200 bahti aga Meter taksoga läks ainult 81 bahti. Alati küsige Meter taksot mitte kokkuleppehinda. Jõudsingi varsti kohale, kahjuks see "Amazing" nimeline guesthouse polnud küll suurem asi, rohkem nagu kodumajutus, mingid kahtlased tüübid suitsetasid naabertoas. Panen ilmselt negatiivse kommentaari Agodasse. Admin kadus ka õhtul mitmeks tunniks kuhugi  ära. Võtsin väikese eine ja hakkasin Khaosani poole jalutama. Eks ta ole, tüüpiline Bangkoki soi tänavapilt.

Tänavatel on sealkandis peaaegu võimatu normaalselt kõndida sest kõnniteed on täis ehitatud, müüjad sisuliselt elavad seal.

Otsisin veidi uut ja paremat ööbimiskohta ja võtsin suuna Kuningapalee- Grand Palace poole, päris kena.

Ega ma tegelikult tahtnudki paleed sisse vaatama minna kuna seal juba varem käidud ja see on tasuline. Sissepääs suletakse muideks kell 15.30. Eks ma siis jalutasin edasi  pikalt kuni vastu tuli Wat Pho tempel ja Suur Pikutav Buddha ka seal, sissepääs 100 bahti. Päris pirakas on see seal, oma 15 meetrit pikk.

 Sinna nendesse topsidesse saab annetuseks münte poetada, päris palju topse oli, 

 

Seal on ka siis Wat Pho tempel, kulda ja karda on siin piisavalt. Ilus on kah.

After that, I decided to go see Lumphini Park in Bangkok. Generally, it's smart to get around Bangkok by taxi because it's relatively cheap, but this time, I had enough time and wanted to see a bit more of the simple Bangkok life. I took a bus, the ticket was 8 baht, and this bus didn't have air conditioning; instead, there were fans on the ceiling above each seat. The simple Bangkok life is quite simple indeed, with dirty streets and lots of people. Afterward, I had to take another bus that went along Silom Road, which is a fancier district with banks and shopping centers. Lumphini Park is a park about a square kilometer in size with ponds, where people engage in various recreational activities and go jogging for their health. There wasn't anything special happening there at the moment, and it was already dark.

See vaadatud otsustasin minna vaatama Bangoki Lumphini Parki. Üldiselt on Bangkokis kõige targem taksoga liigelda sest see on suhteliselt odav kuid seekord aega oli piisavalt ja tahtsin lihtsa bangkoklase elu kah veidi rohkem näha. Läksin bussiga, pilet 8 bahti, selles bussis konditsioneeri polnud  vaid laes olid  iga istme kohal ventilaatorid. Lihtsa bangkoklase elu on ikka üsna mage, räpased tänavad ja palju inimesi.  Pärast pidin veel edasi teise bussiga sõitma, see viis mööda Silom Roadi, see on seal palju peenem rajoon, pangad, ostukeskused. Lumphini park on selline umbes kilomeetri suurune tiikidega park kus on meelelahutust ja inimesed käivad tervisejooksu tegemas. Midagi erilist hetkel seal küll ei toimunud, ja pime oli kah juba.

 

 

Koh Kongist Pattayasse

 

The weather started getting a bit rainy here in Koh Kong, and there was no point in staying. I woke up around 6 am, and since the border was supposed to open at 7 am, I took a moto-taxi to the border early. The driver wanted 100 baht, about 3 USD, and the ride began. It was drizzling, and the ride took place under a large umbrella, which I held from behind, while the driver held it from the handlebars with his left hand. It was quite a funny ride. The border was quite a distance away, about 10 km, and on the way, we had to pay a toll for the bridge, which was 1400 real (less than half a USD), but we made it to the border just fine.

The Cambodian immigration officer didn't seem to like my Estonian passport very much and probably called the Thai side to check if I could get a visa at the border, but after another round of fingerprinting, they allowed me to go. It has become quite ridiculous; both when entering and leaving Cambodia, they take fingerprints from everyone, as if they really want lots of terrorists to visit Cambodia. It was pouring rain now, and there was about 100 meters to walk to the Thai side, where a new issue arose. They wanted a copy of my passport, which I didn't have, and they sent me somewhere to make one. By the way, while looking for the place to make the copies on the Thai side, it would have been possible to enter Thailand even without an immigration stamp because nobody seemed to be interested in me there. The problems would have arisen when leaving Thailand. Anyway, I didn't find that copy place, and immigration was then willing to issue a visa without a copy of my passport. The "visa on arrival" cost 1000 baht, and the whole border process took over an hour.

Right there, I quickly got on a minibus that took me to Trat for 120 baht (3 euros), 90 km, which was quite a reasonable price. At the Trat bus station, I got a bus to Pattaya at 170 baht. Buses to Bangkok were leaving every hour, and the price was about 270 baht. The Pattaya bus was supposed to take 4 hours but made stops wherever someone wanted, and it took almost 6 hours in total. There wasn't much hurry anyway because of the semi-rainy weather. In Pattaya, I got accommodation in the familiar place on Soi Buakhao, 500 baht per night, and this time, the room was huge, around 30 square meters.

By the way, in Pattaya, you can also get the cheapest massages, starting at 100 baht, which is about 2.5 euros for an hour. The professional ones charge around 200 baht per hour. Just to change things up, here's a picture from a Go-Go bar on Buakhao street. As you can see, you can also get chicken kebabs and rent a motorbike right there.

Ilm kiskus siin Koh Kongis ikka natuke vihmaseks ja polnud enam mõtet siia jääda. Ärkasin 6 paiku ja kuna piiripunkt pidi avatama kell 7 siis  võtsin varsti mototakso piirile, juht tahtis 100 bahti ehk 3 USD ja sõit võis alata. Vihma tibutas  ja sõit toimus suure vihmavarju all mida mina hoidsin tagant varrest ja juht hoidis vasaku käega servast ja paremaga hoidis motika lenksu.Väga naljakas sõit oli.  Piirini oli päris palju maad, oma 10 km ja teel tuli veel ka  sillamaksu maksta 1400 reali (alla poole USD) kuid kohale jõudsime kenasti. Kambodza immigratsioonile ei meeldinud minu Eesti pass eriti ja ta helistas ilmselt Tai poolele kas ma ikka piirilt viisa saan kuid lõpuks pärast järjekordselt sõrmejälgede andmist lubati minna. Päris lolliks on läinud, nii Kambodzasse sisenedes kui väljudes võtavad kõik sõrmejäljed, nagu tohutult terroriste tahaks hirmsasti Kambodzat külastada. Vihma hakkas nüüd päris kõvasti sadama, Tai poolele oli umbes 100 meetrit jalgsi minna, seal tekkis uus jama, taheti passi koopiat mida mul polnud ja saadeti mind kuhugi seda tegema. Muuseas seda koopiategemise kohta Tai poolel otsides oleks olnud  võimalik siseneda Taisse ka ilma immigratsiooni templita sest keegi minu vastu seal huvi ei tundnud. Probleemid oleks tekkinud muidugi Taist väljumisel. Nojah, mina seda koopiakohta igatahes üles ei leidnudki ja immigratsioon oli siis nõus viisat tegema ka ilma passikoopiata. "Visa on arrival" maksis 1000 bahti, kokku läks piiril üle tunni aja. Sealsamas sain kiiresti minibussi peale mis 120 bahti (3 eur) eest viis Tratti,  90 km, päris normaalne hind. Trati bussijaamas sain  bussi kella 12-ks Pattayasse 170 bahti. Bangkoki bussid väljusid sealt iga tunni tagant ja hind oli ca 270 bahti. See Pattaya buss pidi sõitma 4 tundi kuid tegi peatusi igal pool kus keegi tahtis ja kokku kulus pea 6 tundi. Tegelikult kiiret ka polnud sest selline poolvihmane ilm oli. Pattayas võtsin majutuse  tuttavasse kohta Soi Buakhaol,  500 bahti öö, ruum oli seekord megasuur, oma 30 ruutu. Pattayas on muideks ka kõige odavam massaaz - alates 100 bahti ehk 2,5 eurot tund., proffide hind on siiski 200 bahti tund.  Vahelduseks ka pildike Go-Go baarist Buakhao tänaval. Nagu näha saab sealtsamast chicken kebabi ja ka motikat rentida :)

Koh Kongi

Hommikul algas sõit väikese viperusega, ootasin kell 7.30  oma hotelli ees pealevõtmist kui admin ütles et pick up buss käis juba ära ja ma pean bussiterminali minekuks tuktuki võtma. Eks ma siis võtsingi, 2 USD viis kuhugi downtowni pisikesse bussijaama kus asjamees ütles et see pick up buss alles läheb mind peale võtma. Hmm, 2 USD mööda pükse. Varsti tuligi buss ette ja  sõit läks Koh Kongi, kokku on sinna 220 km, üksik kurviline tee lookles dzungli vahel, ma arvan et oma 100 km oli sellist tühja maad kus peale tee ja puude ei olnud mitte midagi. Bussijuht oli järjekordne lollakas kes signaalitas kogu aeg, näiteks enne igat kurvi umbes kolm korda, täiesti võimatu oli magada, sõit kestis oma 5 tundi.

Jõudsimegi lõpuks Koh Kongi linna, tegelikult on seakandis ka samanimeline saar. Koh tähendab saart nii tai kui ka khmeri keeles, seal Koh Kongis on selline pikk sild mis viib Kambodza- Tai piiripunkti

Algul võtsin toa mingis "Otto Guesthouses" 5 USD eest, olin näinud seda Agodas pakutavat kuid tegelikult on see paras peldik: vana puumaja, WC ja dushiruum on teistega jagatud, WC-s tuleb kopsikuga vett valada, hmm 3 USD võiks selle hind olla. Viskasin kotid sinna ja läksin jalutama. Sada meetrit edasi  leidsin palju kobedama guesthouse, 8 USD koos korraliku vannitoa ja telekaga, kolisingi sinna üle. Ilm oli vihmane, tibutas, jalutasin kaldapealsel, leidsin ühe ilusa maja, arvasin et see on mõni pank või hotell. Loen kirjadelt et tundub olema maksuameti kohalik osakond, hehe, selliste ehitiste peale need vaese riigi rahad kuluvad siis.

Minu guesthouse kõrval oli ka üks reisibüroo kus üks väga abivalmis kohalik kutt seletas kuhu saab minna ja mis ekskursioone võtta. 7 USD eest oleks saanud minna pooleks päevaks mangroovimetsa vaatama ja 20 USD eest trekkima mägedesse ja koske vaatama. Kuid ilm oli ikka selline vihmane ja otsustasin järgmisel päeval edasi Taisse põrutada. Ikkagi vihmahooaeg praegu. Mees seletas mulle kenasti kuidas siit  piirile saab,  kui palju tuleks motikataksole maksta ja mis bussidega kuhu edasi saab sõita.